Viimast loengut kuulates jäi kõrva lause „ saying is doing“. Hakkasin pikemalt selle peale mõtlema ja analüüsima enda peas igasuguseid olukordi, kus ütlemine on minujaoks midagi teinud. Kui inimene ütleb sulle halvasti, sõnadega, siis tunne on selline nagu oleksid just füüsiliselt peksa saanud nagu pahandust teinud kutsikas ja sel hetkel ei ole vahet, kas see on ütlemine või on tegu, sest tunne on põhimõtteliselt samasugune.. Kui kiidetakse või tunnustatakse, siis nagu keegi reaalselt teeks sulle pai!
Sellega seoses tuleb meelde jutt, mis on üks minu lemmikumaid. Isa laseb pojal lüüa nael puuhalu sisse igakord, kui ta kellelegi halvasti ütleb. Sinna koguneb suuremal hulgal naelu ja isa käsib pojal kõigilt nendelt inimestelt oma käitumise/ütlemise pärast vabandust paluda ja igakord, kui vabandus on vastu võetud, võib poeg kangutada ühe naela puuhalu seest välja.. Ja siis küsib isa pojalt : „ Kas näed, mis sellest naelast sinna järgi jäi? Auk, seda ei paranda enam miski, isegi kui nael on sealt väljas“ Kui midagi öelda, siis seda enam tagasi võtta ei saa, isegi vabandust paludes..
On inimesi, kes ütlevad „ ma ainult rääkisin, ega ma ei teinud“ Rääkimine peegeldab inimese maailma ja tema minapilti. Kuidas ta suhtub endasse ja teistesse, mida väärtustab ja mida mitte. Kui juba rääkisid, siis mõtlesid ja oled võimeline ka seda tegema, arvan mina..
Tark lause on kunagi öeldud: „Enne mõtle, siis ütle!“, sest sõnal on hirmuäratavalt suur võim!
Päikest Teile!
0 comments:
Post a Comment