Nii.. sissekanne number kaks. Väikese hilinemisega jõudsin siiski esimest korda loengusse, õppejõu mahlaka, kuid sõbraliku kommentaari saatel üritasin võimalikult kiiresti end kohale parkida. Natukene krõbistamist ja olin valmis õhust tarkust haarama...
Teemaks oli kultuur. lmselgelt pole vaevunud ennem kultuuri ja kommunikatsiooni omavahelisele seosele mõtlema. Lihtsalt ei ole pähe tulnud. Järgnevad kolm tundi enda üllatuseks ma istusin silmad punnis, kõrvad kikkis ja püüdsin käia õppejõu mõttega kaasas, kuna mõttekäik tundus huvitav, samas nii loogiline..
Üks esimesi lauseid, mida kuulsin oli : „ Kultuur on kommunikatsioon ja kommunikatsioon on kultuur.“ Lahkasin seda enda jaoks nii ühte pidi, kui teist pidi. Kuidas me üksteisega suhtleme? Meie suhtlusviis üksteisega loob meie kultuuri – liikluskultuuri, käitumiskultuuri jne. Kui mina, ülekäigurada ületades, tänan mind üle tee lasknud autojuhti, loob see temas positiivse emotsiooni. Autojuht, tänu eelnevalt saadud positiivsele emotsioonile, laseb näiteks liikluses teise auto vahele, tekitab see teises jällegi positiivse emotsiooni. Nii väikeste asjadega on võimalik muuta liikluskultuuri või üldse kultuuri paremuse poole.
Jäi kõrva ka teema, kuidas riigiametnikud räägivad. Eesti keeles loomulikult, kuid lihtinimesel aru saada lihtsalt ei ole võimalik. Ja nii keerutavad nad ennast kõikidest jamadest välja – keeles, mis on nii peenelt üles ehitatud ja meie ei saagi aru, et midagi oleks valesti või keegi vassib. Segased pressiteated. Imelik, kuigi sõnumisaatja e. rääkija vastutab sõnumi kohalejõudmise ning sisu eest.. alatu!
Kui avatud oleme meie, eestlased, oma kommunikatsioonis? Arvan, et areneda on piisavalt. Eestlane ei ole külm ja kalk suhtleja, ta on privaatne, mida olen mina isegi. Selle blogiga õpetan ma iseendale, kuidas avada enda keel ja mõistus!
Järgmise korrani!
