Kas see on lõpp?

... Ei, see ei ole lõpp. See on alles algus ... Kurikuulus lause, millega alustan viimast KOHUSTUSLIKKU blogi postitust..

Võiks öelda, et nautisin väga enda mõtete kirja panemist, eneseanalüüsi ja avastasin, et mul siiski on mõtteid, mida kirjutada. See kogemus oli väga positiivne minu jaoks ja ma usun, et enam ei tule selliseid loenguid, kus pole antud kindlaid kriteeriume, kuidas asju teha vaid lastakse lihtsalt ennast väljendada nii kuidas tahad ja oskad. Viimasepeal! Ei luba küll, et hakkan iga nädal siia postitama, kuid blogimist ma siiski ära ei lõpeta. Kui tunnen, et nüüd ma tahan kirjutada, siis siia ma kirjutan. Minu jaoks oli see kohustuslik koolitöö tõukeks, et näha veidikene endasse ja veenduda, et saan siiski selle moodsa suhtlus- ja väljendusviisiga väga edukalt hakkama.

Postituse lõppu lisaksin mõned mu lemmikumad tsitaadid, mis lähevad kommunikatsiooni valdkonda.

-"Kui sõna ei löö, siis ei aita isegi kaigas!" - Sokrates
-"Sõnal on musttuhat palet." - Ain Kaalep
-"Sõna on õhk, ning ometi võib ta õigel hetkel öelduna maailma pahupidi pöörata." - Friedebert Tuglas
-"Liiga kaunite sõnade varju poevad peitu alati kõige tigedamad teod. Kui kohtad liiga kauneid sõnu, vaata ikka nende taha. Igaks juhuks. Pealegi on sõnad nagu tünnid, neis kõigis on oma sisu. Aga mida tühjem mõni neist on, seda valjemini ta kõmiseb. " - Kalju Kangur

Viimasel tsitaadil on minujaoks sügav tähendus. Its not always the way it seems!

Peatse jällekirjutamiseni!

Arvamus loetud kirjanduse kohta...

"Communication. An Introduction. " Karl Erik Rosengren

Sissejuhatuseks mainiksin, et soovisin seda raamatut endale osta, kuna raamatukogust oli seda põhimõtteliselt võimatu saada. Minu teekond selle raamatu soetamiseni lõppes hinnasildi juures. Üle 100 EUR maksis. Niisiis leppisin arvutist lugemisega. Tekkis koheselt sportlik huvi, et raamat, mis maksab nii palju, peab ju ometi olema hea...


Ja nüüd raamatu enda juurde...
Kuna tegu on võõrkeelse raamatuga, arvasin, et sellest tuleb korralik eneseületamine, kuid võta näpust. Väga lihtne lugeda, kergesti arusaadav ja huvitavad tähelepanekud ja mõttekäigud. Ärge laske ennast raamatus olevatest valemitest ja skeemidest hirmutada!


Meeldis üks väga lihtne lause "When we communicate we make things common" , sest suhtlemine tegelikult ongi väga tavaline, me tihti ei mõtle selle peale. Kirjanik toob välja inimeste poolt ajast aegadesse kasutatud suhtlemisviise - kivile kirjutamine, tule suits, lipud, mahneetilised lained, helid, muusika jpt. Tänapäeval on info edastamine tehtud väga lihtsaks, kuid me siiski veel kirjutame käsitsi paberile, puidule ja kivile. Raamat räägib süstemaatilisest ja teaduslikust kommunikatsioonist nagu arvutipõhine ja telefonikommunikatsioon ning inimeste omavahelisest kommunikatsioonist väga üksikasjalikult. Raamatus ennustab kirjanik ka tuleviku kommunikatsiooni, mis ei pidanud nüüdisaja omast oluliselt erinema, väljaarvatud see, et infot ja infoedastamise vahendeid on tunduvalt rohkem.
Võibolla 50 aasta pärast tuleb see sama raamat arvutiekraanist 3D mõõtmelisena välja? You never know!


Soovitan seda väga lugeda!

Päikest!

Elu- ja ajakrediit - Embrace the moment

     Kui Karuema rääkis, et iga hetk, milles me elame on unikaalne, me teeme ajahetkes tegevusi vaid ühe korra, jäin ma sügavalt sellele mõtlema. Mind valdasid segased tunded, olin kurb, et ükski hea hetk ei kordu enam samamoodi. Samas olin nii õnnelik, et mulle on antud võimalus elada, olla unikaalne ja mõtlev inimene..

Samuti on meie aeg limiteeritud. Avastad end mõtlemast, et aega on, küll ma oma asjad ära teen? Aeg jookseb sinust mööda, nii et sa ei märkagi. Aeg ei oota, millal sa ennast kokku võtad. See on sinu ainukordne võimalus näidata, kes sa oled ja milleks oled võimeline. Ajale meeldib kiirus – mitte mingisuguseid kõhklusi ja kahtlusi. Kui aeg annab võimaluse,  impulss ja sisemusest tulev intuitsioonijudin on olemas, siis tuleb tegutseda. See on meie roll. Me võlgneme selle ajale.

Mind paelub kinodes jooksev film „Laenatud Aeg“ ( In Time), mis räägib sellest, kui aeg olekski konkreetselt raha. Inimesele on antud sünnijärgselt aega elada 25 eluaastani ning edaspidi saab eluaega ainult juurde osta. Soovitan seda kindlasti vaadata! Paneb mõtlema ning väärtustama aega, mida meile on tasuta antud ja mida peaks väärtuslikult kasutama. Panin siia  filmi treileri, visake kindlasti pilk peale!

Karismaatilisus..

Tänapäeval räägitakse palju karismaatilistest juhtidest ja sellest, kuidas neid aina harvemini leida on. Tekkis huvi, milline siis peaks olema karismaatiline juht ja kas seda on võimalik õppida?

Sõna  „karismaatiline“ tähendab teadagi mõju-, tõmbe- ja sisendusjõulisust. Võimsad sõnad, mis peaksid iseloomustama igat juhti, kuid paraku see alati nii ei ole.

Kas teadsite, et tavaliselt ebaõnnestub 60% juhte? Uurisin seda internetist ning selline oli statistika.  Mõtlemapanev. Mis teeb juhist karismaatilise juhi? Hea juht liigub enesekesksetest eesmärkidest kollektiivi eesmärkide poole, sealjuures ei karda riskida ebaõnnestumisega. Karismaatilises juhis on alati midagi sellist, mis kutsub teda austama ning hindab alluvate panust töösse. Ta suudab ohjata enesekeskseid huvisid, põhjendab veenvalt ühise pingutuse vajadust ning tal on suur soov midagi ära teha. Ta väljendab selgeid veendumusi, rõhutab usalduse tähtsust, võtab selge seisukoha

rasketes probleemides ning väljendab oma põhiväärtusi.

Sõna „karismaatiline“ tuleb sõnast „karisma“, mis on isikupärane mõjuvõim. Hea juhi omadused sõltuvad ka suuresti inimese enda isiksusest.

Näiteks tooksin Microsofti looja Bill Gates’i, kes on kindlasti selline juht. Microsofti edu üheks peamiseks aluseks on olnud see, et ta on valinud firma  algusest saati ainult parimaid spetsialiste ja juhte. Valikukriteeriumideks on olnud kaks peamist tunnust: inimene peab olema andekas nii tehnoloogiliselt kui ka äriliselt. Ja valikuvõimalused on tõesti suured.

Kokkuvõtteks võiksin öelda, et karismaatilisus tuleb seest ja seda ei ole võimalik õppida. Niikaua kuni eksisteerib kokurents, annab karisma juhile eelised. Eks me kõik, seda lugedes, vaatasime hetkeks enda sisse, millised on meie omadused ning kas minus on olemas need iseloomujooned, et olla karismaatiline juht?

Head eneseanalüüsi!

"Teod on sõnade tulemus"

Viimast loengut kuulates jäi kõrva lause „ saying is doing“. Hakkasin pikemalt selle peale mõtlema ja analüüsima enda peas igasuguseid olukordi, kus ütlemine on minujaoks midagi teinud. Kui inimene ütleb sulle halvasti, sõnadega, siis tunne on selline nagu oleksid just füüsiliselt peksa saanud  nagu pahandust teinud kutsikas ja sel hetkel ei ole vahet, kas see on ütlemine või on tegu, sest tunne on põhimõtteliselt samasugune.. Kui kiidetakse või tunnustatakse, siis nagu keegi reaalselt teeks sulle pai!


Sellega seoses tuleb meelde jutt, mis on üks minu lemmikumaid. Isa laseb pojal lüüa nael puuhalu sisse igakord, kui ta kellelegi halvasti ütleb. Sinna koguneb suuremal hulgal naelu ja isa käsib pojal kõigilt nendelt inimestelt oma käitumise/ütlemise pärast vabandust paluda ja igakord, kui vabandus on vastu võetud, võib poeg kangutada ühe naela puuhalu seest välja.. Ja siis küsib isa pojalt : „ Kas näed, mis sellest naelast sinna järgi jäi? Auk, seda ei paranda enam miski, isegi kui nael on sealt väljas“  Kui midagi öelda, siis seda enam tagasi võtta ei saa, isegi vabandust paludes..

On inimesi, kes ütlevad „ ma ainult rääkisin, ega ma ei teinud“ Rääkimine peegeldab inimese maailma ja tema minapilti. Kuidas ta suhtub endasse ja teistesse, mida väärtustab ja mida mitte. Kui juba rääkisid, siis mõtlesid ja oled võimeline ka seda tegema, arvan mina..


Tark lause on kunagi öeldud: „Enne mõtle, siis ütle!“, sest sõnal on hirmuäratavalt suur võim!


Päikest Teile!

Tell them that while they're still alive...

Võttes lahti ükskõik millise uudiseportaali, torkab kohe silma 5-6 artiklit Apple kaasasutaja Steve Jobs-i surmast. Kurb uudis, surm pole kunagi õnnelik sündmus. Lahatakse tema elu, tema saavutusi ning ülistatakse tema tööd ning "maailma-muutmist".


Olen tähele pannud, et nii kui keegi vähe tähtsam nina sureb, hakkavad inimesed meeletult ülistama ja fännama. " Ta oli parim, ta on maailma parandaja jne". Ma olen kindel, et suurem osa inimesi, enne selle uudise meediasse tulemist, ei teadnudki, kes see Steve Jobs selline üldse on. Kahtluste kinnitamiseks uurisin paarilt tuttavalt inimeselt, kas enne teadsid, kes ta oli? Vastus oli eitav. Imelik, isegi naeruväärne ütleksin. Kas see tark inimene enda eluajal sai nii palju komplimente, tunnustust ja ülistamist? Kindlasti sai ta tunnustust, aga kas nii suurelt nagu see on praegu? Pole lehte, kus sellest ei kirjutata, mida kõike see inimene tegi. Tehes natukene taustauuringut selgus minujaoks tõsiasi, et Steve Jobs on arendanud tehnoloogiat märkimisväärselt ja oleks eluajal väärinud tohutut tunnustust ja et temast räägitaks pidevalt. Miks kiidate massiliselt nüüd, miks mitte varem? Siiski suur aitäh minu usina iPhone-i eest! Ta tõesti muutis maailma...


Teine näide selle teema kohta on legendaarne Michael Jackson. "friik, lastepilastaja,erak" - need olid sõnad, mida sai kuulda tema elu viimastel aastatel. Ta oli nagu orbiidilt kadunud koos oma probleemidega, millel ei paistnud lõppu tulevat. Buum, ta suri. Milline massihüsteeria, rahvamassid kraapisid seinu ja nutsid jõgesid. Küll kõik tulid meedias välja avaldustega : " Olen tõeline Michael Jacksoni fänn ja nüüd nutan silmi peast!" Aga kus te enne olite? Enne näitasite kõik näpuga ja parastasite ja panite silte ilma konkreetsete faktideta.


Olen olnud terve oma elu MJ austaja ning ei lasknud tema nö probleemsel eraelul ennast kõigutada, mis teadagi ei leidnud konkreetset tõepõhja.


Ärge kartke tunnustada ning kiita.. Tell them that they are good while they are still alive!


Geenius! Sõna, millega jään neid mõlemaid mäletama.. Thank you for changing the world !

Kultuurne kommunikatsioon..

Nii.. sissekanne number kaks. Väikese hilinemisega jõudsin siiski esimest korda loengusse, õppejõu mahlaka, kuid sõbraliku kommentaari saatel üritasin võimalikult kiiresti end kohale parkida. Natukene krõbistamist ja olin valmis õhust tarkust haarama...

Teemaks oli kultuur. lmselgelt pole vaevunud ennem kultuuri ja kommunikatsiooni omavahelisele seosele mõtlema. Lihtsalt ei ole pähe tulnud. Järgnevad kolm tundi enda üllatuseks ma istusin silmad punnis, kõrvad kikkis ja püüdsin käia õppejõu mõttega kaasas, kuna mõttekäik tundus huvitav, samas nii loogiline..

Üks esimesi lauseid, mida kuulsin oli : „ Kultuur on kommunikatsioon ja kommunikatsioon on kultuur.“ Lahkasin seda enda jaoks nii ühte pidi, kui teist pidi. Kuidas me üksteisega suhtleme? Meie suhtlusviis üksteisega loob meie kultuuri – liikluskultuuri, käitumiskultuuri jne. Kui mina, ülekäigurada ületades, tänan mind üle tee lasknud autojuhti, loob see temas positiivse emotsiooni. Autojuht, tänu eelnevalt saadud positiivsele emotsioonile, laseb näiteks liikluses teise auto vahele, tekitab see teises jällegi positiivse emotsiooni. Nii väikeste asjadega on võimalik muuta liikluskultuuri või üldse kultuuri paremuse poole.

Jäi kõrva ka teema, kuidas riigiametnikud räägivad. Eesti keeles loomulikult, kuid lihtinimesel aru saada lihtsalt ei ole võimalik. Ja nii keerutavad nad ennast kõikidest jamadest välja – keeles, mis on nii peenelt üles ehitatud ja meie ei saagi aru, et midagi oleks valesti või keegi vassib. Segased pressiteated. Imelik, kuigi sõnumisaatja e. rääkija vastutab sõnumi kohalejõudmise ning sisu eest.. alatu!

Kui avatud oleme meie, eestlased, oma kommunikatsioonis? Arvan, et areneda on piisavalt. Eestlane ei ole külm ja kalk suhtleja, ta on privaatne, mida olen mina isegi. Selle blogiga õpetan ma iseendale, kuidas avada enda keel ja mõistus!

Järgmise korrani!