Kas see on lõpp?

... Ei, see ei ole lõpp. See on alles algus ... Kurikuulus lause, millega alustan viimast KOHUSTUSLIKKU blogi postitust..

Võiks öelda, et nautisin väga enda mõtete kirja panemist, eneseanalüüsi ja avastasin, et mul siiski on mõtteid, mida kirjutada. See kogemus oli väga positiivne minu jaoks ja ma usun, et enam ei tule selliseid loenguid, kus pole antud kindlaid kriteeriume, kuidas asju teha vaid lastakse lihtsalt ennast väljendada nii kuidas tahad ja oskad. Viimasepeal! Ei luba küll, et hakkan iga nädal siia postitama, kuid blogimist ma siiski ära ei lõpeta. Kui tunnen, et nüüd ma tahan kirjutada, siis siia ma kirjutan. Minu jaoks oli see kohustuslik koolitöö tõukeks, et näha veidikene endasse ja veenduda, et saan siiski selle moodsa suhtlus- ja väljendusviisiga väga edukalt hakkama.

Postituse lõppu lisaksin mõned mu lemmikumad tsitaadid, mis lähevad kommunikatsiooni valdkonda.

-"Kui sõna ei löö, siis ei aita isegi kaigas!" - Sokrates
-"Sõnal on musttuhat palet." - Ain Kaalep
-"Sõna on õhk, ning ometi võib ta õigel hetkel öelduna maailma pahupidi pöörata." - Friedebert Tuglas
-"Liiga kaunite sõnade varju poevad peitu alati kõige tigedamad teod. Kui kohtad liiga kauneid sõnu, vaata ikka nende taha. Igaks juhuks. Pealegi on sõnad nagu tünnid, neis kõigis on oma sisu. Aga mida tühjem mõni neist on, seda valjemini ta kõmiseb. " - Kalju Kangur

Viimasel tsitaadil on minujaoks sügav tähendus. Its not always the way it seems!

Peatse jällekirjutamiseni!